Kirjastus „Raudhammas“ on välja andnud neli Berit Sootaki romaani. Kolm neist moodustavad fantaasiatriloogia „Hingelinnu saaga“ – „Viimane hingelind“, „Ilmalinnu laul“ ja „Hõberebane“ – ning neljas on armastusromaan „Karulõks“, mis seob omavahel toidu, teaduse ja vastandlikud tunded. Uurisime Beritilt, kuidas möödus eelmine aasta ja millised on uue aasta kirjandusplaanid.
Kuidas möödus aasta 2025?
Märtsikuus sai valmis „Karulõks“. Minu soov oli see kindlasti raamatuaastal valmis saada, et ka endast märk maha jätta. Ja kuigi käsikiri sai valmis juba märtsis, võttis toimetamine ja kaanedisain nii palju aega, et raamat ilmus alles hilissügisel.
Ma ei kirjuta täistööajaga, isegi mitte poolega – „Karulõksu“ jaoks oli mul päevas aega maksimaalselt 3 tundi, kui beebi magas. Paljud on küsinud, et kuidas töö või kooli kõrvalt aega leida, aga minu „tööpäevad“ kestsid 24/7 ja ometi sai raamat valmis. Ju siis oli mul vaja mingid teemad endast välja saada.
Igat teost kirjutan ma enda jaoks olulisel perioodil, ma elan läbi mingid kogemused ja kaudselt on need kajastatud ka minu loomingus. Lõpuks venis „Karulõksu“ trükk pirtsaka kirjaniku tõttu, kellele ei meeldinud ükski kaanekujundus ega osanud ta ka ühtegi head ideed välja pakkuda. Lõppude lõpuks valmis viimane variant ühe päevaga ja autor jäi väga rahule. Ma tunnen, et 2025. aasta jääb loominguliselt minu jaoks väga oluliseks aastaks.
Millised on plaanid 2026. aastaks?
2026 tuleb minu jaoks üsna keeruline aasta, sest ma olen lubanud kirjutada kaks erinevat teost – tavaliselt on minu nö tootlikkus üks raamat aastas või koguni üks raamat kahe aasta jooksul. Miks nüüd siis nii? Nimelt sain ma Eesti Rahvuskultuuri Fondilt toetust, et kirjutada valmis juba paar aastat venima jäänud „Azooria kroonika“ – seikluslik fantaasiateos, mis ei oleks enam suunatud noortele. Teisalt on mul juba pikemat aega olnud plaanis kirjutada oma päris esimene kriminull, mis ilmuks sarjas „Kriminaalne raamatukogu“. Kuna „Azooria kroonika“ tähtaeg on alles detsembris, siis praegu olengi alustanud justnimelt „Kriminaalse raamatukoguga“, mille projektinimi on hetkel „Katk nr. 17“. Täpsemalt on valmis tiitelleht. Aga asi seegi!
Kuna ma ei ole elukutseline, vaid hobikirjanik, kirjutan ma ainult siis, kui tuhin on peal, sest ma ei oska ennast kirjutama sundida. Ja kui ma olen sellel soodsal soonel, siis ei ole üldse vahet, kas väljas tehakse jaanituld või paugutatakse rakette, sest kirjutamiseks leian ma alati aega.
Ma tõesti loodan, et jõuan need kaks teost valmis – tegelikult ei ole probleem ajas, vaid justnimelt sellele õigele soonele jõudmises. Planeeritud on kaks väga erinevat raamatut, „Katk nr. 17“ võiks olla M. Crichtoni stiilis teaduskrimi (ilma suurema madinata) ja Azooria jaoks pean ma ennast ümber sätestama keskaegsesse fantaasiamaailma, millest on juba nii palju kirjutatud, aga millele ma pean leidma selle oma nõksu, oma niši.
Eelmisel aastal sain ma 29-aastaseks, ja 29 on algarv, mis jagub ainult iseendaga. Ma lubasin, et ma veedan oma 29. eluaasta keskendudes ainult iseendale, ainult oma tahtmistele, vaimsele tervisele ja – loll sõna küll – enesearengule, mida iganes see siis peaks tähendama. Mais saan ma juba 30. Selleks hetkeks, ma vähemalt loodan, on krimka valmis või valmis saamas ja siis tulebki hea soe suvine aeg, et ennast Azooriale ümber lülituda.
2026. aasta on märgiline ka sellepoolest, et ma alustan oma abikaasaga tööd loovagentuuris, seega pean ma selle aastaga kahe teose kirjutamise kõrvalt hakkama saama ka pereettevõtte käima lükkamisega. Oeh. Vaatab, mis saab! Nüüd peab hakkama kirjutama…
